(7) Run, run, run
Hellou!!!
Ilm siin Lissabonis on olnud päris dünaamiline. Õnneks mitte väga vihmane, päeval on mõnus ja soe ja õhtul päris jahe. Best of both worlds?
Vahepeal olen päris mitmetel ESN üritustel käinud ja tutvunud igasuguste toredate inimestega. Varsti lähen ühe saksa tüdrukuga Assooridele Sao Migueli saarele. Üks lätlane tegi sõpradele Läti-teemalise õhtusöögi, mis oli mega vahva. Meid oli kokku siis 7: eestlane, lätlane, kolm belglast, sakslane ja hispaanlane. Laual oli külmsupp, sefiirid, sprotid saiaga ja lisaks veel karrikaste ja riis (ja vein). Ta tõdes, et enamus nendest asjadest sai ta ühest vene poest, sest ta kodust palju asju kaasa ei võtnud. Otsustasime teha ka ühe roundi Kahooti, et näha, kes Lätit kõige paremini teab. Mul oli muidugi päris hea seda teha, sest mõni küsimus oli Eestile mõeldes lihtne. Näiteks, kuidas kutsutakse Lätis jaanipäeva (Jaani?) või millised on Läti rahvariided (peaaegu samasugused nagu meil) või kui mitme aasta tagant on lätlastel laulupidu (ka 4 aasta tagant).
Siin oli veel paintballi üritus. Meid oli 30 ja mängisime 5 võistkonnas. Meie võistkond võitis! Minu õnneks ma olin enne seda ühe või kaks korda juba paintballi mänginud, niiet täitsa pimedana ma väljakule ei jooksnud. Kuna me olime viies tiim, siis esimene ja teine mängisid kõigepealt, siis kolmas ja neljas ja lõpuks meie mängisime esimese tiimiga uuesti. Me jõudisme selle ajaga väikse plaani kokku panna, mis oli põhimõtteliselt see, et vilega peaks võimalikult palju ette jooksma. Me võitsime kõik mängud, sest meie tiimist 4 inimest oli varem mänginud ja "peakohtunik" ennustas samuti, et me võidame, sest me paistsime "kõige agressiivsema taktikaga" silma. Ma sain ka täitsa mitu mängijat välja, aga ma pean oma suurimaks saavutuseks siiski mitte pihta saamist.
Üks õhtu pidin sõpradega kokku saama jõe/mere ääres. Olin esimene seal ja istusin pingile, et oodata. Need pingid on sellise omega kujuga, ehk minu taga istus veel kaks inimest. Natuke aega läheb mööda ja juhtumisi jääb mulle kõrvu „keskerakond“. Istun siis kõrvad kikkis ja üritan kuulata, et kas ma kuulsin seda õigesti. Ja ongi nii, suvalisel pingil keset Lissaboni saavad kokku kolm eestlast. Ma siis pöörasin ümber ja küsisin, et ega te juhtumisi eestlased pole. Rääkisime, muljetasime natuke ja vahetasime kontakte. Üks neist (Diana, teeb magistrikraadi siin) tegi teisele tuuri ja hiljem leppisime temaga kokku, et teeme väikse eestlaste õhtusöögi. Mina, Anette, Diana ja Liise (kellega me kohusime samuti juhtumisi ühes joogatunnis). See oli samuti hästi vahva õhtusöök ja tegime plaane, et kohtume ehk veel Eesti saatkonna jõulupeol, lootuses, et saab piparkooke ja glögi.
Vahepeal käisime Cascais, kust me olime juba korra kiirelt läbi sõitnud. Samuti väga armas linn, mis meenutab natuke pensionäride kuurortlinna. Kõndisime Anettega tavalist turistimarsruuti, kui järsku möödus minust kaks tüdrukut, kes rääkisid eesti keeles. Neil oli koer ka kaasas, niiet ma nii muuseas ütlesin, et armas koer eesti keeles, nad ütlesid aitäh ja läksid oma teed :) Selline juhtum veel. Eestlasi leidub ikka igal pool. Eesmärk oli tegelikult jõuda ühte restorani Cabo da Roca lähedal. See tundus piltidelt väga armas ja ilusa päikseloojanguga ja nagu hiljem välja tuli siis me ei olnud ainsad. Jõudsime umbes 30 min enne päikseloojangut ja istuma saime vaid paar minutit enne, sest järjekord oli päris pikk. Hinnad olid kallid, aga kvaliteedi poolest olime nõus seda raha maksma.
Lennukitest ka! Kui juba rannikul kõndida, siis näeb alati ka väiksemaid lennukeid. Matkal, Costa Caparical surfates, Ericeiral. Mõtlesime ja vaatasime Flightradarilt, et äkki saame mingit infot, sest alati teeb keegi peakohal tiire, aga ei miskit tarka. Peamiselt Cessnad huvitavate tiirudega. Võimalused on, et need on mingisugused rannavalve/loodusvalve lennud, sest korralikku vihma pole me veel siiani saanud ja tuleoht on ilmselt suur. Või siis lihtsalt õppelennud.
