(2) Juba ongi mähis (Alles 1. päev!)
Esmaspäeval pidi olema 14.30 orientatsioon. Hommikul saime kirja, et see on lükkunud 15.00. Õnneks teised välisüliõpilased on kellatundjad ja saime õigel ajal peale hakata. Tutvusime kahe türklase ja ühe sakslased, kes õpivad pigem ettevõtluse erialal. Saime kätte transpordikaardi lehe ja ka kauaoodatud tunniplaanid ja mida??? Meie tunniplaan on 18st 23ni? Kahjuks on ühel türgi tüdrukul samuti üks tund kella 22ni, seega järeldasime, et nii ongi. Veel parem, mul pole ühtegi pastakat ega pliiatsit ega vihikut ja täna peakski täispikk päev 18st 23ni olema... General Navigation ja Telecommunications kahjuks kattuvad täielikult ja üritasime seda koordinaatorile seletada, mille peale ta ütles, et me oleme VIP ja meil on oma juhendaja ja ta lahendab kõik meie probleemid ja kõigega saame tema poole pöörduda - „kui ma ta nüüd telefoniga kätte saan ja siia kutsun“. Seda VIP asja ta korrutas täitsa mitu korda, „don’t worry, you’re VIP, everything will be solved“ ja (ma arvan, et) me päris murelikud ei olnud, aga ta tõstis meie ootused päris kõrgele.
Lõpuks oli aeg lahku minna, aga meie juhendajat ei kusagil. Seega läksime Erasmuse koordinaatorite kabinetti ootama. Välja toodi üks õppejõud, kelle nimi ja tööülesanne meilt kõrvust mööda vuhises, aga kes õpetas ka midagi lennundusteadus erialal ning tema hakkas meile siis niikaua kampust tutvustama. Aero Lab on mõningad kuud vana eraldi hoone, mida saab kasutada klassiruumina ja kus on ka igasugust lahedat tehnikat, mille peal laboreid ja katseid teha (Kalami lennundusfüüsika sobiks sinna nagu rusikas silmaauku). Mõne aja pärast jõudis kohale meie juhendaja.
Kui aus olla, oli kõik väga antiklimaatiline. Ootasime kõbusat noort teadurit, kes tuleb ja lahendab kõik me probleemid (nagu lubatud). Reaalsuses seletasin ma oma vanaisale, kuidas meie tunniplaan töötab ja mis on probleemiks (kahe tunni kattuvus). Tema esimesed sõnad selle kohta olid järgmised: „This is impossible to solve.“ Ouukei then. Aga lõppude lõpuks jõudis ta oma jutuga siiski sinna, et võtab ehk kontakti või aitab meil kontakteeruda nende ainete õppejõududega, et arutada. Seegi hea? Tegelikult meie juhendaja on kindlasti oma alal väga tark ja nõutud spetsialist nagu ta ise ka end tutvustas (mingi Portugali lennukooli CEO? jms) ja ka inglise keel oli hea, lihtsalt ei tundunud nagu me saaks ta peale üleliia loota millegagi. Külalislahkus portugallastel on aga tunda iga nurga peal. Ma pole veel siiani aru saanud, kas nad seda ka päriselt mõtlevad või lihtsalt on harjunud sellega, aga me juhendaja ikkagi rõhutas, et me saame ta poole alati pöörduda ja ta proovib lahendada me muresid või täita meie soove(iseasi, kas ja kuna meiegi tema kätte saame). Ta küsis, kuidas meil läinud on, kas raha on, kas meil küsimusi on, seletasin talle seda tunniplaani, arutasime natuke ja siis ta pani punkti meie kohtumisele.
Sõime väikse lõuna (õhtusöögi?), et valmistuda meie peatseks koolipäevaks. Arvasime, et tellisime pasta ehk makaroonid aga saime pasta ehk püree-pasta saia vahel. Päris hea oli sellegipoolest. Võtsime end kokku ja liikusime siis klassiruumi B8 poole. Olime põhjamaalaslikult umbes 10 min varem seal, aga klassiruum polnud lahti. Ootasime 18.15ni, kedagi minemas-tulemas ei näinud, ja läksime taas Erasmuse kontorisse. Öeldi, et peaks toimuma, aga võime alles homme ka tulla. Nii ettevalmistumata ja lollikestena me veel kahte tundi oodata ei tahtnud, et lihtsalt näha, kas äkki teised tunnid toimuvad või ei. Mis siis teha, läksime proovima ust veel kord, polnud veel iseenesest avanenud ja hakkasime sammuma kodu poole.
(Ma ei mõelnud ka väga piltide tegemise peale, seega natutige meie tunniplaani, teen hiljem tasa need pildid)
