(1) Portugali!!! ✈
Väike taust - kes, kust, kus, mis?
Olen Brita, 2. aasta pilooditudeng Eesti Lennuakadeemias, tulin õppima Lissaboni ISECisse Aviation Sciences erialal ja suuremat sorti kirjanikuks ennast ei pea. Anette (2. aasta lennunduskorralduse tudeng) on minu emotsionaalne-mentaalne-füüsiline tugi, kaasõppur ja toakaaslane samal erialal. ISECi valisime mõlemad lihtsatel põhjustel: Lissabon on üsna soe võrreldes Tartuga ja kõige põnevam oleks ikkagi riigis, mis on kaugemal ja võimalikult erinev. :) Valisime turvalisuse mõttes samad ained: General navigation (3 EAP), Operational procedures (5 EAP), Aircraft systems (5 EAP), Aerodynamics (4 EAP), Telecommunications (3 EAP).
ISECis oli pidulik kooli avamine 27. septembril, aga mina lendasin juba 14. Portosse. Nimelt Porto lähedal pisut väiksemas Tartu suuruses linnas, Bragas, elab minu sõbranna, kellega ma tutvusin varem Ungaris Erasmus+ noortevahetusel. Oleme siiani väikest kirjavahetust pidanud ja ta pakkus välja, et ma saan natuke varem tema juurde tulla ja kohalikku elu näha. Seega veetsin nädalakese tema perega. Vaatasime Braga üle ja käisime ta tädi juures Gerese rahvuspargis, mis on muide ainuke rahvuspark riigis. Loodusparke on veel, kuid rahvusparke mitte. Geres sai ka läbi kammitud ja mäed vallutatud meie oma enda giidiga (mu sõbranna tädi). Gerest soovitaksin väga, aga üksi on seda pigem raske teha. Kohalikega, kes tunnevad keelt, radu, teid ja pealtnäha igas külas pooli inimesi, on ikka turvalisem ja palju stressivabam. Auto ei teeks ka paha. Pärast seda, kui ma Eesti suurimat küngast tutvustasin, naerdi ja öeldi, et me asume (tädi majas) praegu 700 meetri kõrgusel merepinnast. Ühelt matkalt, Seitsme laguuni juurde, tagasi tulles nägime veel ühe mäe otsas põlengut. Alguses tossas vaikselt ja arvasime, et kohalikud teevad ohtlikku lõket. Lõpuks hakkas väga laialt alalt tossu tulema väga laialt alalt ja isegi leeke oli näha. Ei läinud kaua aega kuni helikopter selle kohal tiirutas. Spekuleerisime, et helikopter läks vett võtma Seitsme laguuni taga olevast reservuaarist ja paar tiiru hiljem oli suurem osa tulest kustutatud. Kohalikud ütlesid, et kuna Portugal on nii kuiv, siis metsapõlengud ei ole otseselt tihedad aga mitte ka harvad nähtused. Lõpetuseks anti mulle veel kaasa mitu purki koduseid hoidiseid. Viigimarjamoos, õuna-apelsinimoos, kohalik lavendlimesi, tomatipasta ja päris õige marmelaadimoos (marmelo puuvili). Portugallaste külalislahkus on väga suur.
Anette tuli samuti varem Portugali, aga tema käis mereäärses joogalaagris. See variant tundus ka väga lahe. 25 september jõudsime mõlemad Anettega Lissaboni ja saime check-inida oma majutusse. Algselt saime aru, et elame kahe magamistoaga korteris, aga selgus, et tegelikult on siin 6 tuba, 2 vannituba ja ühine köök. Natuke olime üllatunud, aga meie tuba oli nagu lubatud, korralik, köök oli puhas ja kõik vajalik oli olemas, niiet me virisemiseks põhjust ei näinud, kuna me ise polnud ka täpsustavaid küsimusi küsinud. Pealekauba kõik eluks vajalik on sõna otseses mõttes kiviga visata. Üle tee on biopood, selle kõrval Continente (üks suurem kaupluskett), siis raamatupood, postkontor, jäätiseputka ja natuke edasi veel McDonald’s. Meie kõrval on apteek, kohvik, jõusaal, veel kohvikuid (kohvikultuur on väga suur, espresso on umbes 70 senti ja latte 1,30 euri) ja park. Metroo on 8 min kaugusel. Tegelikult vedas meil väga asukoha ja hinnaga (jagame tuba ja mõlemad maksame 300 kuus). Portugalis on probleem elamispinnaga, sest Brasiiliast immigreerub siia päris palju inimesi ja seega on ka elamispindade hinnad üles läinud. Koha leidis Anette Airbnbst, aga kammisin ka facebooki grupid ja kohalikud kinnisvaralehed läbi ja hinnad olid kõvasti kallimad.
