(8) Siin ja seal

Natuke lühidalt, mis me oleme veel teinud oleme. Iga kuu esimene pühapäev on MAAT portugali elanikele tasuta. Enamus teisi muuseume on samuti pühapäeviti tasuta. Seega novembri esimesel pühapäeval käisime läbi MAATi (mis oli omamoodi vahva, aga ootasime midagi rohkemat), vaatasime üle Belemi torni korra veel, käisime Jeronimose kloostris, mis on päris suur kompleks (klooster+kirik ja arheoloogia muuseum) ja siis hüppasime läbi veel Lissaboni kõige kuulsamast ja väidetavalt parimast pastel de nata kohvikust (Pasteis de Belem). MAATis sattusime kokku meile tuttava lätlasega, kes informeeris meid, et väidetavalt hakkasid pastel de natasid tegema mungad, sest nad valgendasid oma rõivaid munavalgetega ja nii palju munakollaseid jäi alles, et nad hakkasid nendest magustoitu tegema. Proovisin kahte, nad olid päris head ja täitsa normaalse hinnaga. Järjekord on seal iga tund päris pikk, aga ainult kaasaostmise järjekord liigub päris kiirelt.

Siis veel viis ISEC meid erasmuslasi tasuta Lissaboni südalinnas olevasse S. Jorge kindlusesse ja tegi meile väikse tuuri. Kindlus nagu kindlus ikka. Vähemalt vaated olid head, aga muud väga palju ei olnud.

Anettega jõudsime käia veel vaatamas Rio de Janeiro koopiat Sanctuary of Christ the King teisel pool jõge. Vaated on päris head juba selle kuju jalamilt ja niiet me ei hakkanud ostma kallist liftipiletit Jeesuse õlale. Jeesuse kuju all on mõned restoranid, kuhu me üritasime saada istuma, et süüa vaid magustoitu. Seisime natuke aega kelnerit oodates ja üks tüdruk kommenteeris mu särki. Rääkisime natuke nende lauaga (neid oli 3) ja nad kutsusid meid enda lauda, kuna järjekord oli pikk. Mõtlesime, et kui me nagunii vaid korraks sööme, siis miks ka mitte. Saime teada, et nad on Austriast ja kaks neist vaid külastavad oma sõpra. Nad olid väga „külalislahked“ ja pakkusid meile oma eelroogi ja veini, mida me viisakalt vaid proovisime. Sõime oma magustoidud ära, maksime ja läksime :). Sinna läksime bussiga ja tagasi tulime praamiga, mis läheb samuti kuu-transpordi pileti alla. Kiire 10-minutiline sõit üle jõe.

Portugali lõunarannikuks ehk Algarve rannikuks võtsime ka ühe nädalavahetuse. Kahjuks on see lõunarannik nii suur ja lai ja ilus, et me oleks pidanud sinna kauemaks jääma, aga kool ei lubanud. Flixbusiga sõitsime Farosse, tegime seal ühe tiiru linnas, läksime rongiga Benagili koopaid vaatama, saime teada, et nad viivad turiste sinna paadiga „kõigest“ 15 euro eest ja seega otsustasime lihtsalt päevitada ja ujuda. Lõunaranniku vesi pidi olema soojem ja nii ka oli. Vähemalt meile tundus. Mingi hetk hakkasime tagasi liikuma ja vaatasime koopaid ülevalt poolt, sest see oli tasuta. Takso eest rongipeatusesse maksta me ei tahtnud, niiet me hääletasime. Üks hollandlasest kiirabiarst, kes oli puhkusel, võttis meid peale oma rendiautosse. Tema oli ka väga armas inimene ja rääkisime natuke maast ja ilmast. Rongipilet edasi ja tagasi oli umbes 8 eurot kui ma õigesti mäletan. Sularaha peab alati natuke kaasas olema. Tagasi Farosse jõudes käisime all-you-can-eat-sushi restoranis ja hosteli bookisime mereäärde. Hommikul väike amps ja kohvi kohvikus ja tagasi Flixbusile Lissaboni poole. Algarve vajab kindlasti paari (3-4?) päeva, et rahulikult nautida ja eriti hea oleks sõpradega auto rentida, et kõike saaks oma tempos teha.